Eile alustasime oma päeva tõdemusega, et niikaua, kui ilm on pilvine, tuleb aeg kulutada kohalike vaatamisväärsustega tutvumisele ja massaazivannide võtmisele. Kuna jõudsime liiga vara supermarketisse (Eha on pähe võtnud, et ta peab kindlasti saama Luis Vuittoni käekoti omanikuks), siis seadsime sammud vastasasuvasse salongi, mina valisin õlimassaazi ja Eha leppis esialgu jalamassaaziga, mis oli muidugi viga, sest ta ei saanud pooltki osa sellest mõnust, mida mina tundsin. See oli ikka väga mõnus. Tund aega 7,5 euro eest saada läbi muditud jalataldadest pealaeni - seda saab kogeda ainult Tais. Lisaks lahke naeratus. Aga masseerimisest tuleb meil veel juttu, sestap räägin hoopis sellest, kuidas ma uued kulmud sain. Nimelt selles supermarketis on yks suur eraldi ilusalong, kust võib saada vähem kui tunni ajaga ja 10 euro eest täieliku näohoolduse - koorimine, aurutamine, vinnide pigistamine, põhjalik massaaz, pinguldav mask ja make up. Kusjuures kõike tehti ylima põhjalikkusega ja professionaalsusega. Ja make up tähendas seda, et lisaks silmade värvimisele, põsepunale ja huuleläikele maaliti mulle pähe ka vapustavalt ägedad kulmud!
Enne seda nägin ma selline välja:
Ja pärast selline:
Enne seda nägin ma selline välja:
Kõige tähelepanuväärsem kogu asja juures on aga see, et enamuse kundedest moodustasid mehed, valged mehed, kes ilmselgelt nautisid kogu protseduuri. Katsu sa eesti meest saata kosmeetiku juurde, et ta laseks puhastada oma nägu, teha ilusakstegevaid ja noorendavaid näomaske ja make upi. Ma pean silmas kasvõi ninast ja kõrvust väljaturritavate karvade eemaldamist või kulmukarvade piiramist.
Sedapuhku jäid kyll käekott ja muu pudipadi ostmata – kaubakyllus lihtsalt teeb otsustusvõimetuks ja jälgides kohalikku ilmajaama võin täie veendumusega kinnitada, et me jõuame veel palju palju kordi sukelduda kohalikku kaubandusse. Aga mitte selleks me ei tulnud siia – ikka puhkama ja nautlema.
Kuid – imekombel tuli siiski kuskil kella 3-4 paiku ka päike pilvede tagant nähtavale ja ruttasime kibekiiresti randa. Päikesekreemid said lõpuks ometi tööle hakata. Rand oli pikk pikk ja kaetud tuhandete päikesevarjude, lamamistoolide ja miljonite puhkajatega. Esimest korda vette minnes on veidi kõhe tunne, sest tundub, et vesi on kole must ja jalge all tunduvat sibavat mingid pisikesed mereelukad, kuid inimene harjub kõigega ja kuigi vesi esmapilgul läbi ei paista, siis ei maksa sellest eksitada lasta - tegelikult on vesi suhteliselt puhas, kuid tugev laine ja liivane põhi muudavad selle sogaseks. Seega kõik, kellel on hirm Pattaya ranna puhtuse suhtes - võtke rahulikult!
Tunnikeseks seda jaguski, siis jälle padavai koju tagasi ja ettevalmistused õhtusöögile minekuks. Põrutasime tuk-tukiga kuhugi, kus tundus, et on palju söögikohti ja hakkasime neid läbi kammima. Kôik me ju teame seda myyti, et kui tahad hästi syya saada, siis vaata sellise koha poole, kus enamuse kylastajatest moodustavad kohalikud. Pika lonkimise peale märkasimegi sellist tagasihoidlikku söögipaika, mis oli just surutud kahe uhkema restorani vahele. Seal oligi just niipalju kohalikke, et kõik lauad olid hõivatud, kuid meie jaoks tiris peremees kuskilt virnast eraldi laua ja kaks tooli, perenaine tuli ja tõmbas kaltsuga (kui mu silmad ei petnud, oli see sulaselge põrandakalts) laua puhtaks ja peretytar tõi menyy. Minu kiiks on siin ennast täis laadida igasuguste krabidega, krevettidega ja muude vähilistega, seega tellisin kolm keskmise suurusega krabi, riisi ja veel midagi, mis koosnes kalmaaridest ja krevettidest. Seda viimast tellis ka Eha ja rõhutas mitu korda, et ”not spicy”. Peretytar noogutas hoogsalt pead ja lubas tõemeeli, et roog ei ole yldse vyrtsikas. Vaene Eha! Roog oli just nii vyrtsikas, et kui sa just ei ole elanud koos Riivoga viimased 33 ja pool aastat, siis loomulikult hakkavad sul silmad vett jooksma ja tekivad ajutised hingamisraskused. Mina aga olen saanud kõva kooli ja koos kohaliku õllega suutsin nii enda kui ka Eha portsu silma pilgutamata ära syya. Aga nende krabidega ma ausalt öeldes rohkem jamada ei viitsi. Neist selle söödava osa kättesaamine on liiga vaevaline. Toitu peaks saama syya kuidagi kergemalt. Yhesõnaga – mina sain oma kere silmini täis ja Eha istus kurva näoga ja oli täiega pettunud. Kõige hullem on see, et tema usk myyti sai täiega murtud – ei mingeid kohalikke nurgataguseid söögikohti enam! ônneks päästsid välja tänaval kypsetatud pannkoogid banaanimaitsega ja päris nälga ei pidanud ta kannatama.
Tunnikeseks seda jaguski, siis jälle padavai koju tagasi ja ettevalmistused õhtusöögile minekuks. Põrutasime tuk-tukiga kuhugi, kus tundus, et on palju söögikohti ja hakkasime neid läbi kammima. Kôik me ju teame seda myyti, et kui tahad hästi syya saada, siis vaata sellise koha poole, kus enamuse kylastajatest moodustavad kohalikud. Pika lonkimise peale märkasimegi sellist tagasihoidlikku söögipaika, mis oli just surutud kahe uhkema restorani vahele. Seal oligi just niipalju kohalikke, et kõik lauad olid hõivatud, kuid meie jaoks tiris peremees kuskilt virnast eraldi laua ja kaks tooli, perenaine tuli ja tõmbas kaltsuga (kui mu silmad ei petnud, oli see sulaselge põrandakalts) laua puhtaks ja peretytar tõi menyy. Minu kiiks on siin ennast täis laadida igasuguste krabidega, krevettidega ja muude vähilistega, seega tellisin kolm keskmise suurusega krabi, riisi ja veel midagi, mis koosnes kalmaaridest ja krevettidest. Seda viimast tellis ka Eha ja rõhutas mitu korda, et ”not spicy”. Peretytar noogutas hoogsalt pead ja lubas tõemeeli, et roog ei ole yldse vyrtsikas. Vaene Eha! Roog oli just nii vyrtsikas, et kui sa just ei ole elanud koos Riivoga viimased 33 ja pool aastat, siis loomulikult hakkavad sul silmad vett jooksma ja tekivad ajutised hingamisraskused. Mina aga olen saanud kõva kooli ja koos kohaliku õllega suutsin nii enda kui ka Eha portsu silma pilgutamata ära syya. Aga nende krabidega ma ausalt öeldes rohkem jamada ei viitsi. Neist selle söödava osa kättesaamine on liiga vaevaline. Toitu peaks saama syya kuidagi kergemalt. Yhesõnaga – mina sain oma kere silmini täis ja Eha istus kurva näoga ja oli täiega pettunud. Kõige hullem on see, et tema usk myyti sai täiega murtud – ei mingeid kohalikke nurgataguseid söögikohti enam! ônneks päästsid välja tänaval kypsetatud pannkoogid banaanimaitsega ja päris nälga ei pidanud ta kannatama.
Täna, kolmanda päeva hommikul seadsime sammud esimese massaazisalongi poole. Minu valik oli Tai massaaz, Eha võttis õlimassaazi. Tai massaazist ma pikalt ei kirjuta, sest see jällegi oli ylimalt mõnus, kuid yks mis kindel – mul on nyyd raudselt pikemad jalad, sest pärast sellist venitamist, painutamist ja väänamist ei ole võimalik, et oled jäänud endistesse mõõtudesse. Oh, ja kui ilus tydruk mind mudis! Ja ta tegi seda kogu oma kehaga. Pidi tal ikka palju jõudu olema, et minusuguse puuhobuse nagu liigendnoa kokku surus, jalad sõlme keeras ja ime, et veel jalgu kaela taha ei väänanud. See, mida aga samal ajal Ehaga tehti, on kirjeldamatu. Temaga tegeles kõige ilusam Tai noormees, keda me näinud oleme ja nad leppisid kokku, et homme nad kordavad protseduuri uuesti. Oli ilmselge, et midagi nii head pole Ehaga varem tehtud!
Jätkuvalt ootame päikest! Kusjuures soojuse yle ei kurda yldse – seda on siin just parasjagu. Mônus on!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar