Täna lahkume nii armsaks saanud puhkekodust Vikerkaar. Nii geisõbralikku kohta pole mina varem sattunud, seepärast soovitan kõigile naissoost juhuse- ja seikluse mitteotsijatel just siin peatuda, sest on täiesti välistatud, et keegi mees sulle siin külge hakkab lööma. Siin pole üksikuid mehi ja needki, kes on siia üksi tulnud, vennastuvad hotelli meespersonaliga.
Tegime otsuse, et me ikkagi Bangkoki ei lähe enne, kui esmaspäeva hommikul ja siis ka otse lennujaama. Paljudelt oleme kuulnud, et see suurlinn on väga kärarikas, kohutavalt tiheda autoliiklusega ja miljonite inimesetga - mõistsime, et see ei ole meie jaoks, eriti, kui oled nautinud rahu ja vaikust. Oleme piisavalt näinud kohalikke templeid, krokodillifarmid ja elevandituurid on laste jaoks, muudki turistilõksud jäävad meid ja meie raha igatsema. Parem lasta ennast lainetel loksutada - kes teab, millal jälle satud nii soojale maale, et vette minnes ei tule kananahk ihule ja välja tulles ei ole huuled sinised ja külmavärinad ei raputa su keha. Parafraseerides Endel Pärna kuulsat lauset filmist Mehed ei nuta - "sanatoorium - see on puhkus, baarid ja naised, ma olen terve mees ja tahan seda kõike saada" - kõlaks see minu suust nii: "Tai - see on soe meri, kuum päike ja külm õlu - ma olen terve naine ja tahan seda kõike saada!"
Avastasime, et siit Tubtimist käib mitu korda päevas kiirkaater Banphe sadama vahet, nii et isegi kui tulla otse Bangkokist taksoga Banphe sadamasse (ja sellist sõitu tehakse, usun, et see pole kallim kui 2000-3000 bahti (max 75 eurot), siis tuleb üles otsida "White Sharki" nimelised kiirkaatrid, loovitada veel nii 300 bahti ja olete otse paradiisis. Kuid hoiatan - ärge võtke siia kaasa väikseid lapsi - kohtumine Nälgind Krevetiga võib mõjuda nende psüühikale rängalt. Igathes temaga hirmutamine on tunduvalt mõjusam kui hirmutamine politseinikuga.
2.12.2012.
Reede õhtul saabusime tagasi Pattayale. Jäänud oli veel üle elada laupäev ja pühapäev täis päikesevanne ja shopingutuure. Ehal oli ikka veel ostmata kohver, ilma milleta ta ei olnud nõus Taist lahkuma. Seda siis läksimegi eile õhtul - laupäeval - talle ostma. Ega siin kaua ei pea otsima - kohvri valik on ülisuur ja hinnad ülisoodsad, muidugi on brändid sellised vähetuntud nurgatagused, kuid kvaliteedi üle ei saa nuriseda, ja kui sa pole just igapäevane bisnesreisidel käija, vaid paar korda aastas reisiv turist, siis käib odav kohver küll. Eestist saad soetada siiski kalli kohvri, sellist valikut kui Tais sa ei leia.
Iga asja ostmisel nn tänavakaubandusest tuleb meeles pidada, et hinna üle tuleb kaubelda. Päris esimesel korral reisi alguses oli see elementaarne tõde meil peast kui peoga pühitud ja tegime mõned ostud ilma tingimata. Õnneks tuli mul õigel ajal meelde, et tingimine on siin kohustuslik ja kauplemine muutus märksa rõõmsamaks. Kui alghinnaks on näiteks 700 bahti, siis paku oma hinnaks 300. Selle peale hakkab küll kaupmees kätega vehkima, kuid teeb siiski oma pakkumise - 500! Ka selle hinna juures tuleb pead raputada ja pakkuda 350. Siis saad kuulda pahase kaupmehe torinat- ai luus, ai luus! Kuid ära heitu - ta pakub uueks hinnaks 400 ja see on juba väga hea hind - nüüd on küll viimane aeg käed lüüa! Oluline on mitte leppida hinnalipikul oleva hinnaga - hea kauplemise juures saad tublisti odavamalt asja kätte. See kõik käib tänava ja rannakaubanduse juurde, supermarketites ära mitte üritagi! Ühesõnaga - Eha kohvri alghind oli 1800 bahti ja mina kauplesin selle 1400 peale, oleks veelgi kaubelnud, kuid Eha on selline tagasihoidlik kapühiskonnas kasvanud inimene, kes on harjunud fikseeritud hindadega ja ei pidanud tingimist väga eetiliseks. Sooritasime ostu ja kuna olime päris südalinnas, liikusime edasi mere poole, kus toimus mingi suuremat sorti festival.
Rahvast oli meeletult ja meil oma kohvriga seal summas trügimine muutus peagi päris raskeks. Elav kaubitsemine käis igal vabal ruutmeetril ja osta võis kõike - alates Rolexi kelladest lõpetades Hugo Bossi hilpudega. Ja tohutul hulgal suveniire - elevandid, Buddha kujukesed, kilpkonnad, krokodillid! Hinnad imeodavad - ainult osta! Ja siis see juhtuski - kole õnnetus, millest saime sotti alles siis, kui hakkasime kodu poole sõitma tuk-tukiga. Eha hakkas otsima sõiduraha ja avastas, et tal polegi enam rahakotti! Tema üleõla riidest kott oli lõhki lõigatud ja rahakott lihtlabasel moel ära varastatud. Pärast väikest paanikahoogu ja peataolekut hakkasime tegutsema - esimese asjana helistas Eha oma panka ja lasi krediitkaardid sulgeda. Siis otsisime üles politseijaoskonna, mis tegelikult asus just sealsamas rannapromenaadil, kus meid rööviti - ja seletasime oma olukorra kahes keeles ja mitu korda politseiametnikele ära. Pika kauplemise peale sai Eha pitsatiga paberi selle kohta, et tal on rahakott koos rahaga (õnneks küll ainult 125 eurot), krediitkaartide ja autojuhilubadega varastatud. Paber on vajalik, et saad hiljem ilma suuremate sekeldusteta uued kaardid ja juhiload ja ehk isegi mingi hüvitise kindlustusest.
Imekombel juhtus politseijaoskonnas olema ka kohalik Võsapets oma kaameraga ja filmis meiesuguseid rumalaid turiste koos lõhkise kotiga ja väga suure tõenäosusega olime õhtustes uudistesaates (TV7 - nii oli kuti kaamerale kirjutatud ja ka särgil oli tal TV7 logo) kaanetüdrukud ja kogu Pattaya rahvas sai meid näha ja pobiseda omale nina alla, et lollidelt tulebki raha ära võtta. Olgu siis kõigile hoiatuseks, et kui sebite suures rahvamassis, siis parem neelake oma rahakott alla, kui et kannate seda puuga seljas. Ja kõik krediitkaardid ja muud asjad peitke padja alla, kui välja lähete.
Ühesõnaga - jõudsime koju alles südaöö paiku ja et olime väga näljased, ostsin kodulähedalt tee äärest kohalikku toitu - suppi ja mingit nuudlirooga kilekoti sees - ja uskuge või mitte - see alles oligi see õige Tai toit, mida tõesti tasub proovida! Portsu eest tuli välja käia kõigest 30 bahti (alla 1 euro) ja kõhu saab selle eest korralikult täis! Ja meie olime siiamaani kulutanud kümneid kordi rohkem raha söögile. Kui piirduda nn kilekoti supiga, siis saab siin väga kokkuhoidlikult elada! Jah, lollidelt tuleb tõesti raha ära võtta, sest nad ei oska sellega midagi mõistlikku teha!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar