Lõpuks ometi on ilmataat meile halastanud ja lasknud päikesel meie pale peale paista. Saabusime esmaspäeval saarele, mille nimi on Koh Samet, sõit Pattayalt siia kestab ca 2,5 tundi mööda maan- ja mereteed. Meie sihtkohaks oli Tubtimi resort, siia jõudmiseks tuli pärast randumist võtta MUPO rohelist värvi tuk-tuk ja 10 minutit mööda kiira-kääralist dzunglirada mäest yles ja alla ja olimegi kohal. Siin ongi paradiis - sinine meri, valge liiv, kuum päike ja miljon korda vähem inimesi kui Pattayal.
Tubtimi resort ise näeb välja selline
Enne siiasõitu tegime eelmisel õhtul väikese jalutuskäigu Pattaya kõige kuumemasse kohta - Walking Streetile, kus asuvadki need kurikuulsad meestelõksud - go-go baarid. Tänava ääres seisavad pilkupyydvad Tai tytarlapsed ja meelitavad valgeid mehi plakatitega ostama odavat õlut ja nautima kauneid naisi. Kuna meie kuidagi mehe mõõtu välja ei andnud, siis meil lootust go-go baari siseneda eriti ei olnud. Kyll saime tähelepanu osaliseks varem, kui lonkisime sellel tänavalõigul, kus poisse pähe määritakse. Kui oleksime huvitatud olnud, poleks poistest puudust olnud. Walking street ise on vast 1,5 km pikk, me lõpuni ei viitsinud jalutada, rahvast oli seal meeletult, eriti torkasid silma Hiina turismigrupid, kes liikusid lippu lehvitava giidi jälgedes, aegajalt seisatasid ja kuulasid tähelepanelikult giidi juttu sellest, kui halb elu on Tai naistel ja kui hästi hoolitseb kommunistlik partei Hiina naiste eest, kes ei pea rohkem lapsi synnitama kui ainult yhe ja ei pea kunagi orjastavatel tingimustel oma keha myyma. Kuna Hiina gruppe oli lugematult palju, siis vib olla täitsa kindel, et mõne aasta pärast jäävad venelased Tais vähemusse ja kohalikud teenendajad saavad lisaks vene keelele ja hiina keele selgeks. Lisaks ahvatlevatele tüdrukutele kohtusime ka veidra hiiglasega, kellega koos võis raha eest pilti teha. Mina sain ta tasuta oma pildikollektsiooni:
Kuna Walking Street muutus ysna ruttu tyytuks, seadsime sammud kodu poole, et enne varahommikust reisi Koh Sameti poole ennast korralikult välja puhata. Saarele on iseenesest lihtne pääseda - astud sisse suvalisse venekeelset silti kandvasse turbyroosse ja ostad vautcheri. Kindlal kuupäeval ja kellaajal tuleb sulle minibuss järgi ja viib sind Banphe sadamasse, kus istud paravossile ja popsutades jõuad vähem kui tunni ajaga Malibu randa. Ja kui sa lepid yhepäevase kruiisiga, siis pikutad mõned tunnid lamamistoolil puudevarjus ja ootad, millal saad tagasi sõita. Nii nagu need tüübid siin:
Ärge nii kyll tehke - kui juba nii kaugele sôita, siis jääge kindlasti mitmeks päevaks, leidke rahulik resort ja mõnulege! Meie just nii tegime ja maandusime Tubtimi puhkekodus, ööbimine oli väikestes majakestes ja yhe öö eest tuli maksta kahepeale kokku 1700 bahti kõigi mugavustega majakese eest. Kirjad olid yleval, et cash only, aga avastasime oma rõõmuks, et siiski nad aktsepteeerivad ka kreditt- ja deebetkaarte (v.a. AmExi kaart), nii et saime oma sealolemist pikendada hoolimata sularahakriisist mis meid pikapeale kummitama hakkas. Meie hütt oli selline:
Kuna esimesed päikesekiired olime kinni pyydnud juba eelmisel nädalavahetusel ja uskudes varasemate rännumeeste seletusi, et piisab, kui määrid ennast kokku kohaliku kookosõliga ning ärakõrbemise ohtu ei ole, siis nii just tegingi ja pidin õige varsti kahetsema. Õhtul peegli ees avastasin, et minust oli saanud paks keedetud krevett, kuigi olin maximaalselt otsese päikese käes ca 20 minutit olnud, muul ajal olin kas vees või varju all. Päike on siin tuline ja kasutage ikka 50+ kreemi!
Seltskond, kes siin resideerub, on ysnagi normaalne - yksikud heteropaarid ja ylejäänud on geipaarid. Meiesuguseid naispaare on väga vähe. Igatahes keegi meile tähelepanu ei pööra ja arvan, et mitte sellepärast, et me vanad ja kobedad oleme vaid ikka sellepärast, et siin pole mehi. Lisaks tavalistele olijatele liigub siin ringi ka yks Väga Nälginud Krevett - ebamäärases eas yksik naisterahvas, kellel on tõsised kaaluprobleemid. Igatahes näeb ta kohutavalt kole ja kõhna välja ja teda vaadates on inimestel alguses ehmatanud pilk silmis, mis hiljem muutub arusaamatuse ja yllatuseseguseks - kuidas saab midagi sellist olemas olla. Jah, ma parem olen paks krevett, aga ma vähemalt söön selleks et elada, mitte ei ela selleks et nälgida....
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar