Vake linnaosast, kus Risto elab, saab kesklinna kõige lihtsamalt taksoga - lepid juhiga hinnas kokku ja ta viib sind täpselt sinna, kuhu soovid. Ei mingit taksomeetrit. Kesklinna ots on 4 rubla - nii taksojuht just ütlebki. Täpsustame igaks juhuks alati üle, et kas ikka 4 lari - jah, siiski larid, kuid rubla on veel rahva mälus kõvasti kinnistunud.
Takso on üldse üks omapärane nähtus. Juhiks, vähemalt meie siinoleku ajal, on sattunud olema vanemad mehed, eilne juht suisa 79 aastane, autod on neist tiba nooremad, enamus eelmise sajandi 90-ndate mudelid. Et siin ei tunta tehnoülevaatust, on näha ka autode välimusest - ilma esi- või tagumise pamperita, purunenud laternate ja esiklaasiga auto on tavapärane, mõni auto aga seisab koos lihtsalt tahtejõuga ja ainuke terve atribuut selle küljes on auto number. Kui küsisin taksojuhi käest (selle 79 aastase), miks neil siin nii hullumeelne liiklus on, siis sai ta üsna pahaseks - viga on selles, et mitte keegi ei oska sõita õigesti peale tema - tal on 56 aastat juhistaazi! Ja selle kinnituseks tegi ta kohe paar ohtlikku manöövrit, näitamata suunatuld ja kirudes teisi juhte, kes samuti käituvad. See ainult kinnitab minu arvamust, et kõik juhid siin on väga osavad ja viga on lihtsalt minu liigses enesealalhoiuinstinktis.
Täikast oli juba juttu, seekord veidike muljeid Tbilisi turult, kus me eile käisime sooviga osta kohalikke pähkelid ja suluguni juustu. Mulje, mis sellest käigust jäi, oli vastuoluline - ühest küljest tohutu kaubaküllus, teisest küljest kogu turu armetu väljanägemine - osa väljapanekust on lageda taeva all, osa aga suisa kuute meenutavates putkades, mis kokku klopsitud käepärasest materjalist.
Puu- ja juurvilju müüakse ka otse kaubikutest ja elu nende ümber keeb ja kihab. Hõiked, sõim, autode tuututamine, inimeste rohkus ja pidev tähelepanu koondamine oma jalgealusele teele, et mitte kuhugi sügavikku kukkuda või konte murda - see on ikka üsna väsitav.
Hämmastas peterselli rohkus - igal müüjal oli nn leti peal suurtes kuhjades koriandri ja muudegi maitsetaimede kimbukesed, mida siis kohalikud enne ostmist põhjalikult nuusutasid. Alles pärast mitme pundi põhjalikku läbinuusutamist osutus üks kimbuke ostmisväärseks. Mille põhjal valik tehti, on mul raske mõista, ilmselt on olemas mingid omad kriteeriumid, mille alusel saab koriandri maitset lõhnaga tuvastada.
Ostsin oma pähklid ja Riivo muidugi ei saanud loobuda ahvatlevatest punapipra kaunadest - neid jätkub nüüd vähemalt 10-ks aastaks! Oli ka soov osta tomateid - need on siin suured ja ahvatlevad, valisin ise oma käega kõige ilusamad välja, kodus aga avastasin, et minu väljavalitud kaunitarid olid vahepeal transformeerunud plekilisteks ja pehmeteks keskpärasteks tomatiteks. Õnneks maitsesid nad hoolimata välimusest väga hästi!
Turul õnnestus ka väike konflikt tekitada - juustu ostes maksis Riivo 20-larisega, mille küljest oli väike nurk ära rebitud. Liikusime oma ostuga edasi, kui kuulsime ägedaid hõikeid selja tagant - vaatasime tagasi ja saime aru, et müüjatar lehvitas selle rahatähega, mille ta just meie käest oli saanud. Meie kui südametunnistusega ostajad suundusime tagasi müüja juurde, kes pisarsilmi palus katkine rahatäht tagasi võtta ja maksta terve rahaga. Kauplesime mis me kauplesime, müüja õnnetut nägu nähes leebusime - võtsime oma raha tagasi ja andsime ka juustu tagasi - nii sovunud olime... Hiljem pangas vahetas Riivo raha ümber ilma igasuguse probleemita - isegi passi ei küsitud!
Tänavapildis kohtab küllaltki palju kerjuseid - ühed neist on noored emad imikutega ja teised vanamutikesed. Kõige nutikamad kerjused kerjavad panga automaadi vahetus läheduses - nad istuvad seal üsna märkamatult, aga niipea, kui oled automaadist raha kätte saanud, sirutub kerjuse käsi nagu maa alt välja ja algab haledahäälne anumine. Ilmselt kuulub koht automaadi kõrval kerjuste hierarhias kõige kõrgemal tasemel asujale, sest siin võib sinu topsi pudeneda paberraha, kui mujal pead leppima müntidega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar